Üks vaene kurblik rännumees

1. Üks vaene kurblik rännumees on kohanud mind tihti teil, mult abi härdalt paludes, ma eal ei suutnud öelda ei. Ta nime ma ei küsinud, ei rännusihti uurinud. Kuid miski tema silmades– mispärast? – võitis südame.

2. Kord sõin ma leiba kasinat, ta tuli sõna laus’mata. Näis nõrkenud ja nälgivat. Kõik andsin tal’, ta õnnistas ning sõi ja andis mulle ka, see näis mul’ uhke einena. Kui sõin ma seda innuga, see maitses taevamannana.

3. Ma nägin teda allikal, ta jõud seal oli raugenud. Kuid voolas vesi rutuga, ta selleni ei küündinud. Ma jooksin appi kruusiga, kolm kuusitäit tal’ jootsin ma. Ta kruusi täitis pilgeni, kui jõin, ei janunen’d iialgi.

4. Kord talveöösel tormisel, kui valjud tuuled puhusid, ta häält ma kuulsin välja peal ja ulualla kutsusin. Tal’ soojad riided andsin ma ja saatsin sängi puhkama. Ma põrandale heitsin siis, näis justkui puhkaks Eedenis.

5. Kord haavatuna surmasuus ta lebas maantee ääres maas. Tal’ eluhingust andsin uut, mis vaja pakkusin tal’ ka. Vein, õli, toit – ta kosus nii. Mul hingehaavad endalgi se’st tunnist need kõik kadusid, rõõm, rahu haavad sidusid.

6. Siis nägin teda vangina, surm terendamas koidikul. Ta vastu valet kuulsin ma, kuid südames vaid austus mul. Ta küsis sõprust proovides: „Kas surema sa nõus mu eest?“ Küll liha nõrk ja hirmul aim, kuid „jah“ siis vastas valmis vaim.

7. Siis näis mul’ aga äkitselt, et kattevarjust astus mees. Tal haavajäljed pihkudes– nüüd seisis Päästja minu ees. Mind nimepidi kõnetas: „Mind häbenenud pole sa. Su teod on pandud tallele, Sa tegid neid ju minule.“