1. Mu süda, ärka üles
ja kiida Loojat lauldes,
kes kõik hääd meile annab
ja muret ikka kannab.
2. Su heldus jäägu mulle,
mu süda templiks Sulle;
Su sõna mind siin toitku,
teed taeva poole näitku.
3. Kui magama ma heitsin,
end Isa sülle peitsin,
mind saatan püüdis neelda,
kuid Isa võttis keelda.
4. „Jää rahul’,“ hüüdsid Sina,
„Mu laps, sind kaitsen mina!
Ta ei saa kahju teha,
sa saad veel päeva näha.“
5. Su sõna tõeks on läinud,
ma olen päeva näinud,
ei häda saan´d mu ligi,
mind varjas Sinu vägi.
6. See eest ma Sind nüüd tänan,
suurt au Sulle annan,
toon ohvriks õhkamisi
ja pühi palumisi.
7. Sa näed mu südamesse
ja tead, mu Jumal, ise,
et paremat ei ole
mul anniks tuua sulle.
8. Mu Jumal, nii kui öösel
mind hoidis Sinu käsi,
nii päeval ka mind kanna,
mull’ inglid varjuks anna.
9. Ka töös mind ikka aita,
mis õige, mulle näita!
Su hoolde kõik ma jätan,
mis iial ette võtan.
Sõnad: Paul Gerhardt, 1607–1676
Viis: vaimulik rahvaviis; seade: Cyrillus Kreek, 1889–1962
