1. Kristust usun ma – mu Kuningas!
Mul hing on rõõmust rõkkamas.
Ma lauldes Teda ülistan
ja rõõmuhüüdes kuulutan:
Kristust usun ma, mu Issand Ta,
me keskel’ tuli elama.
Tõi lootust hinge, ravis meid
ja päästis surmast patuseid.
2. Kristust usun ma, kui püha Ta!
Meid, Maarja Poeg, Sa õnnista!
Ta elas maal kui sõber, vend,
me pattude eest andis end.
Kristust usun ma, kes näitab teed,
kui teeme kõik, mis Tema teeb.
Meid kutsus ennast järgima,
et koos me võiks kord elada.
3. Kristust usun ma, mu Issand Ta.
Mu jalgu tõe teel kinnita!
Ei väsi kummardamast Sind,
Su valgust, tõde ihkab hing.
Kristust usun ma, kes lunastab,
mind kurja küüsist vabastab.
Ta riigis igavesti ma
saan peagi õnnes elada.
4. Kristust usun ma – mu ülim õnn!
Mul annab kõik, mis Temal on.
Kui murest, vaevast läbi lä’en,
siis Tema hiilgust taas kord näen.
Kristust usun ma, kõik vastu pean,
et Temaga seal seista saan,
kui hiilguses kord tuleb Ta,
et valitseda maailma.
Sõnad: Bruce R. McConkie, 1915–1985. © 1972 IRI
Viis: John Longhurst, sünd 1940. © 1985 IRI