1. Vaimus tõde tunnetame,
see on ere valguskiir.
Et ei iial ärgita me
solvamisi, tülisid.
Kohut sina ära mõista,
nii saad ise kohtust priiks.
Kui teed teistel’ ülekohut,
saad kõik ise tagasi.
Õnnis Päästja, mind Sa tüüri,
kuni saabub õnnepäev,
mil võib kuulda inglikoori
ja Su õndsat nägu näen.
2. „Ole alandlik ja lahke!“
See on Looja õpetus.
Pühaks saan, kui minu hinges
tingimatu armastus.
Alustan ma õppimisest,
Tema käske järgin ma.
Kui ma hoolin ligimesest,
ahtal rajal astun ma.
Õnnis Päästja, mind Sa tüüri,
kuni saabub õnnepäev,
mil võib kuulda inglikoori
ja Su õndsat nägu näen.
3. Vennale kord ütlesin ma:
„Pindu sinu silmas näen.
Lase, välja tõmban pinnu,
küll siis paremini näed.“
Kuid ei olnud pilk mul selge,
ähmastas mind süda kalk.
Helge tarkus hinge tabas –
mul on endal silmas palk.
Õnnis Päästja, mind Sa tüüri,
kuni saabub õnnepäev,
mil võib kuulda inglikoori
ja Su õndsat nägu näen.
4. Kui mu vend on mulle armas,
aga viga temas näen,
parem hooliv kui et varmas
olen, kui ta juurde lä’en.
Sõidelnud ma olen teisi,
täiuslikud polnud nad.
Oh, et minu silmast palgi
välja uhuks pisarad.
Õnnis Päästja, mind Sa tüüri,
kuni saabub õnnepäev,
mil võib kuulda inglikoori
ja Su õndsat nägu näen.
5. Armastus toob meile valgust,
et me selgelt näeksime.
Algust endaga siis tehkem,
ärge teisi noomige.
Ma ei ole ainukene,
Jeesus kõiki armastab.
Pind on tibatillukene,
palgiga kui võrrelda.
Õnnis Päästja, mind Sa tüüri,
kuni saabub õnnepäev,
mil võib kuulda inglikoori
ja Su õndsat nägu näen.
Sõnad: Eliza R. Snow, 1804–1887; refrään: M. E. Abbey
Viis: Charles Davis Tillman, 1861–1943
