1. Issand, näe, tõusnud on rajuja mäslevad vetevood!Tõi mustendav taevas ka saju,meid räsivad vihmahood.Kas Sa ei hooli me hukust?Kuidas võid magada?Õige pea, näib, ei ole meil lootust,märg haud võib meid neelata.
Sul’ tuuled ja lained ju alluvad:vaikivad.Olgu siis mere peal möllav tormvõi raskusi, muret täis elu nii karm.Ei upu ju laev, millel puhkamaon heitnud Ta, kes loonud maailma.Sul’ tuul ja lained ju alluvad:vaikivad, vaikivad.Sul’ tuul ja lained ju alluvad:nad vaikivad.
2. Issand, ma kurbuses seisanja langetan palves pea.Ma ärevil südames leinan.Mind päästa, mu Issand hea.Patu ja vaevade lainedhinge mul matavad.Ja mind hukule viivad need pained,mu Päästja, mind avita!
Sul’ tuuled ja lained ju alluvad:vaikivad.Olgu siis mere peal möllav tormvõi raskusi, muret täis elu nii karm.Ei upu ju laev, millel puhkamaon heitnud Ta, kes loonud maailma.Sul’ tuul ja lained ju alluvad:vaikivad, vaikivad.Sul’ tuul ja lained ju alluvad:nad vaikivad.
3. Issand, nüüd maru jäi vaikija vihm andis järele.Järv peegeldab päikesehelki,mu hinges rõõm taevane.Issand, Sa ära veel mine,kurb on mul üksinda.Sadam ootamas ees taevaline,seal rannas saan puhata.
Sul’ tuuled ja lained ju alluvad:vaikivad.Olgu siis mere peal möllav tormvõi raskusi, muret täis elu nii karm.Ei upu ju laev, millel puhkamaon heitnud Ta, kes loonud maailma.Sul’ tuul ja lained ju alluvad:vaikivad, vaikivad.Sul’ tuul ja lained ju alluvad:nad vaikivad.
Sõnad: Mary Ann Baker, u 1831–1921
Viis: H. R. Palmer, 1834–1907