1. Issand, näe, tõusnud on raju
ja mäslevad vetevood!
Tõi mustendav taevas ka saju,
meid räsivad vihmahood.
Kas Sa ei hooli me hukust?
Kuidas võid magada?
Õige pea, näib, ei ole meil lootust,
märg haud võib meid neelata.
Sul’ tuuled ja lained ju alluvad:
vaikivad.
Olgu siis mere peal möllav torm
või raskusi, muret täis elu nii karm.
Ei upu ju laev, millel puhkama
on heitnud Ta, kes loonud maailma.
Sul’ tuul ja lained ju alluvad:
vaikivad, vaikivad.
Sul’ tuul ja lained ju alluvad:
nad vaikivad.
2. Issand, ma kurbuses seisan
ja langetan palves pea.
Ma ärevil südames leinan.
Mind päästa, mu Issand hea.
Patu ja vaevade lained
hinge mul matavad.
Ja mind hukule viivad need pained,
mu Päästja, mind avita!
Sul’ tuuled ja lained ju alluvad:
vaikivad.
Olgu siis mere peal möllav torm
või raskusi, muret täis elu nii karm.
Ei upu ju laev, millel puhkama
on heitnud Ta, kes loonud maailma.
Sul’ tuul ja lained ju alluvad:
vaikivad, vaikivad.
Sul’ tuul ja lained ju alluvad:
nad vaikivad.
3. Issand, nüüd maru jäi vaiki
ja vihm andis järele.
Järv peegeldab päikesehelki,
mu hinges rõõm taevane.
Issand, Sa ära veel mine,
kurb on mul üksinda.
Sadam ootamas ees taevaline,
seal rannas saan puhata.
Sul’ tuuled ja lained ju alluvad:
vaikivad.
Olgu siis mere peal möllav torm
või raskusi, muret täis elu nii karm.
Ei upu ju laev, millel puhkama
on heitnud Ta, kes loonud maailma.
Sul’ tuul ja lained ju alluvad:
vaikivad, vaikivad.
Sul’ tuul ja lained ju alluvad:
nad vaikivad.
Sõnad: Mary Ann Baker, u 1831–1921
Viis: H. R. Palmer, 1834–1907
