Kiriku lauluraamat, no. 67
Viib Issand haljal’ aasal’ mind

1. Viib Issand haljal’ aasal’ mind, kus puhkab, kosub minu hing. Mu üle valvsa pilguga siis karjasena valvab Ta. Mu igat sammu juhatab ja igat minu hingesoovi teab.

2. Kui lämbes õhus nõrken ma, kui mäe peal janust hingeldan, küll minu väsin’d sammud siis Ta viljakasse orgu viib, kus jahutust saan ojavees ja õites aas on valla minu ees.