Kiriku lauluraamat, no. 140
Karjase südames kallid

1. Karjase südames kallid kõik lambad Ta karjamaal. Ära ei Tema neid annaks, kullast nad Tal’ kallimad. Karjase südames kallid ka teised Ta lambad on, otsib neid merede tagant, ei Teda peata ka mäed.

Ekslevad tühermaal üksi, näljas ja abituna. Kiirelt neil’ ruttab Ta appi, tarasse toob kosuma.

2. Karjase südames kallid kõik talled Ta karjamaal. Rohumaalt ekslema lä’evad, üksi ja näljas on nad. Näe, Karjane hea neid otsib – kadunud tallekesi. Enam kes Teda ei trotsi, rõõmuga koju siis viib.

Ekslevad tühermaal üksi, näljas ja abituna. Kiirelt neil’ ruttab Ta appi, tarasse toob kosuma.

3. Karjase südames kallid on lambuk’sed kuulekad. Kallid ka kadunud lambad, kes tühermaal ekslevad. Kuula, kuis Karjane kutsub, kuis appi hüüab Ta meid: „Aidake otsida lambaid, neid karjamaalt kadunuid!“

Ekslevad tühermaal üksi, näljas ja abituna. Kiirelt neil’ ruttab Ta appi, tarasse toob kosuma.

4. Kutsuvad rohekad aasad, kutsuvad allikaveed. Issand, Su kutse meil kallis, leiame kadunud need. Karjusteks saame Su lambail’, armastust kingi Sa meil. Saada meid otsima väljal’ neid lambaid, kes eksiteil.

Ekslevad tühermaal üksi, näljas ja abituna. Kiirelt neil’ ruttame appi tarasse toome nad taas.